Paha poiss naaberhoovist

12180079_1516723271982801_1028422325_n12182146_1516723275316134_1369672893_n

 

 

Me kõik mäletame neid ebameeldivaid hetki, kui paha poiss naaberhoovist lõhkus meie liivakastis meie päev läbi hoole ja armastusega ehitatud liivalosse. Mõned meist läksid koju pisarates ja verise ninaga, teised julgesid pahandada alles siis, kui õel poisinaga lahkus, vastik irvitus näol. Meie sõbral nina veriseks lüües küsis ta alati ülbelt: „Noh, tahab veel keegi?”

Minu maale on tunginud vaenlane. Ta tapab meid ja varastab meie tehaste sisustust, ta hävitab meie kodusid ja kehtestab oma seadusi… Me tõusime ta vastu üles ning võitleme, meid toetavad sõbrad teistest riikidest, keda sama vaenlane kunagi samuti ründas. Ma naasesin sõjast, olles teeninud rindel 13 kuud, nüüd tekkis mul aega õppimiseks ja abistamaks meie armeed juba muul viisil. Mul vedas, ma ei jäänud sandiks (vähemalt füüsiliselt) ja mul on võitluse jätkamiseks piisavalt jõudu.

Kui ma MTÜ Vaba Ukraina kutsel Eestisse taktikalise meditsiini kursustele sõitsin, keerles mul peas üks mõte: „Miks eestlased meid küll abistavad?” Tagasihoidliku rahvaarvuga väike riik, mis rahulikult Euroopa Liidu rüpes elab. Eesti sõbrad ohverdasid meile hulga aega, jutustasid Eesti ajaloost, meditsiinisüsteemi, armee ja kiirabiteenistuse korraldusest… Miks? Arvan, sellepärast, et Eesti mäletab, milline oli elu okupatsioonis ja kuidas naaberhoovi pahad poisid tema maad saabaste alla sõtkusid. Kui raskelt ja valuliselt tuli seista lihtsa ja püha õiguse eest elada omal maal omaenese seaduste järgi, laulda omi laule ja õppida koolides eesti keeles.

Vene-Ukraina sõja pooleteise aasta jooksul on see väike, aga uhke rahvas osutanud Ukraina välimeditsiinile tohutut abi. Minu esimene traumakott oli tehtud Eestis ja Eesti patriootide hoolitsevate käte poolt varustusega täidetud. Keegi haavatutest, kelle elu või jäsemed amputeerimisest see traumakott päästis, ei küsi kunagi, kes ja kuidas selle koti koostas. Keegi ei ütle „aitäh” Eesti patriootidele ja Vaba Ukrainale selle pisiasja eest, et ta tuli tagasi elusana ja tervetel jalgadel… selleks polnud lihtsalt aega. Aitäh, Eesti, minu poolt isiklikult ja kõigi päästetute nimel! Aitäh, Vaba Ukraina, iga mu relvavenna päästetud jäseme ja tulemusena õnnelikuma saatuse eest! Aitäh iga haavatu nimel, kelle elava ja hingavana haiglasse toimetada jõudsin, ja selle eest, et ma ei pidanud tema emale või õele ütlema: „Andke andeks, tegime kõik mis meie võimuses, ta suri kangelasena…”

Ma läbisin Vaba Ukraina poolt korraldatud taktikalise meditsiini kursuse kolmandas grupis. Nüüd suudan ma osutada oma kaevikuvendadele abi veel efektiivsemalt. Kuid mis peamine, nüüd oskan ma neid õpetada, kuidas püsida elusana haiglasse jõudmiseni ja mitte jääda kogu järgnevaks eluks sandiks.

Suur ja püha ettevõtmine, mida toetasid paljud vabad eestlased, kes mõistavad, kuis muutub inimese elu, tema laste ja pere elu, kuidas muutub paljude inimeste saatusekäik, kui peres on invaliid… need inimlikud eestlased kulutasid oma raha, jõudu, aega teisest riigist inimeste peale, riigist, millega neil pole isegi ühist piiri, selleks, et sõda ja pahad poisid ei saaks tulla nende laulvale maale. Aitäh!

See koolitus, need arstimid ja meditsiinivarustus, mille Vaba Ukraina möödunud aasta jooksul meile edastas, on päästnud paljud kodud invaliidi hooldavate perede raskest saatusest. Ma ei tea, kuidas suudaksime vääriliselt tänada… ainult öeldes veel kord: „Aitäh!” ja peatades pahad poisid lõplikult, võttes neilt igaveseks tahtmine trampida võõrastes liivakastides ning sundides neid austama rahvaste soovi laulda omal maal omas keeles hällilaule ja elada oma seaduste järgi. Me ei peatu, me teeme kõik, et mitte kellelgi enam ei tekkiks peas mõtet, nagu võiks teiste riikide piire oma suva järgi ümber korraldada ja nende õigust iseseisvusele rünnata.

Героям Слава! (Elagu kangelased!)

Vladislav Zborowski
Polgu Aidar meedik-instruktor

12179178_1516723268649468_1560990143_n

12181865_1516724175316044_1736861212_n